Ajame jälgi seal, kus kohtuvad vanad küsimused ja uued lahendused. Heidi käib uurimas, kui palju sooja annab igapäevane andmete liigutamine. Marko on aga taas mere ääres ja paneb käed külge ühe Eesti väikesadama ehitusele. Märksa suuremas sadamas saab aga aimu sellest, kuidas töötab mereprügipüüdur.

Oleks ju tore, kui kõik elupaigad meie väikesel sinisel planeedil oleks selle elanikele ühtviisi mõnusad, kuid nii ei kipu see sugugi olema. Heidi uurib lähemalt metsa, mille elukeskkond juba on eriti väärtuslik. Kuid ka merevett, mille elurikkust hävitavad suitsukonid. Mereveest toob Marko lähemaks uurimiseks kaasa ka mõned vetikad.

Eestis on jälgi ajada põnev - keskel mets ja kahel pool on meri. Sadamainnovatsiooni uute lahendustega tutvub Marko seekord Tallinnas. Metsast käib läbi Heidi ja uurib, kuidas olla metsa majandamises parim. Ja lõpuks saab Marko teada, kuidas käiakse merel siis, kui unistuseks polegi silmapiir, vaid hoopis teadmised merepõhja kohta.

Täna kõlgume looduse ja inimtegevuse piiridel. Heidi uurib lähedalt ökodukti hingeelu, mis aitab loomad üle ohtliku liiklussagina seal, kus inimesed oma tegevusega neile uusi piire loovad. Samuti saab ta teada, milliseid piire testib digiajastu prügi ja kuidas üks tehnoloogiaettevõte sellega hakkama peaks saama. Marko jõuab aga taas mere piirile, seekord Pakri pankrannikul.

Vastuseid küsimustele, mida süüa ja kust juua, on olemas määramatult palju ja mõned neist võivad meid endiselt üllatada. Marko praktiseerib eeskujuliku keskkonnasõbra häid kombeid ja uurib lähemalt taaraautomaadi hingeelu. Mere äärde jõudes proovib ta aga, kuidas maitseb üks õige tummine vetikas. Heidi lugu viib hoopis rappa ja annab aimu, kuidas see pehme pind rongide kandmisega hakkama võiks saada.

Marko uurib jäätmeid siit- ja sealtpoolt nurgast. Mille kurjaga võib hakkama saada merre jõudnud prügi, on hästi näha siis, kui vee-elanikke väga lähedalt uurida. Näeme ka, et iga pakend ei pea õnneks prügiks saama, sest Eesti pandipakendisüsteem toimib ja on eeskujuks üle maailma. Heidi vaatab aga üle, kuidas võib ümbritsevat mõjutada kiire raudteetranspordi arendamine.

Saia küpsetamine on üks meeldiv tegevus, kuid ilmselt ei ole paljud meist mõelnud sellele, mida saiateoks hädavajaliku pärmi tootmise jääkidega peale hakatakse. Näitame lähedalt, kuidas pärmitehases asjad käivad. Märksa suuremates mastaapides tuleb mõelda aga siis, kui teemaks on transport. Seekord vaatame üle suured arendused nii mere kui metsa ääres.

Täna uurime nii tõeliselt suurte kui päris mikroskoopiliste projektide hingeelu. Sai on söögilaual üpris igapäevane külaline, aga selleks, et saia üles ehitanud pärmseent mikroskoobi all näha, tuleb ikka saadet vaadata. Märksa suurema skaala töödele ja ideedele saame aga pilgu peale panna Tallinnas ringi vaadates.

Marko Matvere ja Heidi Hanso jätkavad keskkonnaseiklustega. Looduse uurimise aluseks on ikka lapselik uudishimu, mille eestvedamisel võib avastada, et on veel paljugi, mida me veel ei tea, aga võiksime.

Saade toob kokku metsa, mere ja linnaruumi. Marko Matvere avastab seekord mere saladusi laiemas pildis kui kunagi varem. Heidi Hanso käib aga linnas, kiigub hoogsalt Eesti ja Läti vahel ning uurib metsa päris mitme eri mätta otsast.

Väärtuslikku leidub meie ümber rohkem kui pilk kohe hoomata jõuab, seepärast õnnestubki “Jäljel” vaatajaid ikka üllatada. Marko Matvere võtab meid kaasa paika, kus jäätmed saavad uue väärtuse. Heidi Hanso käib aga ära Hiiumaal, kus hinnatakse kõrgelt kohaliku tooraine kasutamist.