Ekraanilt tee televaataja südamesse leidnud Carmen Pritson-Tamme (34) ütleb, et saade „Rääkimata lugu" ei ole pelgalt abivajajatest - ta loodab, et vaatajani kandub pisut ka nende inimeste kannatlikkusest ja leplikkusest. Oma oluliseks õpetajaks peab ta aga kaheaastast poega: „Richard tuli minu ellu kindlasti selleks, et rahuneksin ja leiaksin üles iseenda."

Otsekohene ja julge, võluv ja abi­valmis Carmen oli juba lapsena väga iseseisev. „Vanemad ei ole pidanud kunagi minuga koos koolitöid tegema. Ajasin oma asju kuidagi ise, mäletan palju üksi olemise aega, aga mulle see meeldis," meenutab ta. Ema käis tol ajal Venemaa vahet, isa tuli põllult alles hilistel õhtutundidel - nii ta pere ainsa lapsena kasvas, enda sõnul väga ära hellitatult.

Õdedest-vendadest ei tundnudki Carmen puu­dust. „Olen lapsest saadik niivõrd suur egomaniakk olnud, ei kujuta ette, et minu kõrval oleks olnud õde või vend, kellega asju jagada," tõdeb ta. Ent samas peab üksik laps kandma rasket koormat, kus kõik vanemate lootused ja ootused on temale seatud.

Üles kasvas Carmen Jõgeva maakonnas, maa­lilisel Kuremaal, ema-isa elavad seal siiani. „Olen vanematelt teinekord küsinud, kas nad tahaksid mulle lähemale kolida. Aga siis oleme mõelnud, et issand, millest mu laps ilmajääks. Seal on järv, on mets - kõik vajalik selleks, et inimene end suvel nagu turist tunneks. Fantastiliselt ilus koht."

Põhikoolis nagu õudusunenäos

Külaelul olid oma miinused. ..Väikeses koolis on lapsel tegelikult üsna raske käia. Üks on see, et ei tohi sõbrannaga tülli minna, aga palju hullem, kui lähed õpetajaga tülli. Kõik tunnevad kõiki. Ja vanemate tehtud vigu nuheldakse koolis laste peal," selgitab Carmen. „Elasin seda tegelikult väga raskelt üle. Põhikooliaeg oli kohati nagu õudusunenägu. Kui ma saaksin ajaratast tagasi keerata, siis selle perioodi jätaksin konkreetselt vahele."

Teismeeas oli Carmeni suurim südamesoov minna linna elama. Tüdruk palus isegi Tartus elavat vanaema, kas ei võiks ehk tema juurde koli­da. Suur unistus täitus alles siis, kui oli aeg Tal­linnasse kõrgkooli tulla.

Hinges peitus aga igatsus minna ära veel palju kaugemale. Paari aasta pärast pakkiski Carmen kohv­ri ja läks maailma avastama - elatud on nii USAs, Inglismaal kui ka Iirimaal.

„Mulle väga-väga meeldis Los Angeles. See on koht, kus päriselt olla tahaksin, sest olen unistanud filmimaailmas töötamisest ja siiski loodan, et see unistus kunagi ka täitub. Olen selle nimel tegelikult väga palju vaeva näinud," tunnistab naine. „Ma ei tea, millal see juhtuda võib, aga soov siit kunagi ära minna on täiesti olemas." Ka pojale sai just see­tõttu rahvusvaheline nimi pandud.

Sünnib väike lõvipoiss

Richardi sünd muutis Carmeni elu täielikult. „No kohe totaalselt! Tema sünd on ime, sest rasedus oli raske ja vahepeal tekkis juba küsimus, kas üldse olen võimeline sünnitama," avaldab naine.

Ometigi teadis Carmen juba mitu aastat, et ta laps tuleb Lõvi tähtkujus poiss, kelle nimeks saab Richard. „Kui ta lõpuks sündis, ütlesin talle: „No tere, Richard, tere, väike Lõvisüda!" Ta teadis, et ootan teda sellel ajal ja olen siis valmis temaga kohtuma," kinnitab ema.

„Laps sünnibki siia ilma põhjusega," on Carmen veendunud. „Ta tuleb andma oma vanemale min­gisugust õppetundi. Richard tuli minu ellu kindlas­ti selleks, et rahuneksin ja leiaksin üles iseenda. Et hakkaksin nägema peale oma ego ka teisi inimesi. Tollest hetkest sa näed lapsi, emasid-isasid - näed tervikut. Saad aru, et mida sa siin elus rapsid, kui ei ole põhjust. Kui haua peal kirstukaas kinni pan­nakse, siis ei öelda: oli väga hea töötaja, vaid kõik tunnevad kaasa, et sinust ei jäänud siia ilma mitte midagi. Kui oled siia sünnitanud ühe inimese, siis saad aru tegelikust elu eesmärgist."

Sel hetkel löövad Carmeni silmad särama, sest talle meenub sama päeva hommikul juhtunud seik. „Sättisin end riidesse, nad vaatasid issiga multikat. Richard sööb kommi, silmitseb mind ja ütleb: „Ilus! Ilus emme!" Ta ei ole kunagi varem niimoodi öel­nud! „Issand, aitäh sulle, kalli!"" naerab naine.

Raske ootuseaeg

Richardi ootamine ei läinud kergelt. „Olin 12. nä­dalat rase, kui juba verejooksud hakkasid. Mul juh­tus olema platsenta eesasetsus, lapse pea oli kogu aeg vereklombi kõrval. See oht, et midagi juhtub, püsis niivõrd suur," ohkab Carmen.

Tol ajal tegi ta saadet „Õhtusöök kahele". „Eks see pinge ja... istusin ju päev läbi arvuti taga. Mä­letan, et viimane saade oli ära. Kaks päeva hiljem hakkas kohutav verejooks. See ei ole nagu siis, kui naisel periood hakkab, vaid see oli pangetäis verd, lihtsalt kukkus! See oli hetk, kus poeg tegi mulle selgeks, et nüüd võtame aja maha. Siit ei tule mida­gi head, kui sa mõtled tööle. Nüüd mõtled minule. Viimased kolm kuud olin kogu aeg lamamisrežiimil - kaks nädalat haiglas, kaks kodus. Kujutad ette: mina ja pikali! Kolm kuud!" muigab naine.

Lõpuks läks verejooks nii hulluks, et 37. nädalal tehti Carmenile erakorraline keiser. „Aga lapsega oli kõik korras," rõõmustab ta. „Pidigi olema - Lõvisüda, võitleja, nagu ta oli. Arvan, et Richard saab siin elus väga hästi hakkama. Isegi kui ta prae­gu lasteaeda läheb, kardan, et ta juba kehtestab ennast. Sest kui talle ikka midagi ei meeldi, siis ta seda ka ei tee."

Carmenile meenub väga tabav kirjeldus menu­näidendist „Isa". „Kui laps saab kaheaastaseks, siis tekib väike mure, kas tal on kuulmisega kõik kor­ras," naerab naine. „On asju, mida ta kuuleb, ja on asju, mida ta absoluutselt ei kuule, kuigi oled te­mast sammu kaugusel. „Riku, lähme pissile, lähme tudule!" Võid ükskõik kui valjult öelda, ta ei pane tähele. Ja kui küsid sosinal: kas kommi tahad? -„Tahan!" Tekib selline valikuline kuulmine."

Nagu väike vanainimene

Praegu on Richardil kurikuulus kaheaastase jonni-iga. „Eks see paneb ikka proovile," tunnistab Carmen. „Ma ei suuda oma last tutistada - minu meelest on see midagi nii vägivaldset ja lapsele väga solvav. Minu taktika on see, et kui laps jonnib, keeran talle järsku selja ja lükkan endast eemale. Jonnib oma jonnimised ära ja siis tuleb tagasi."

Beebina oli Richard ema sõnul hästi leplik. „Tegin ju ta kõrvalt nii palju tööd. Ta oli kuuekuune, kui hakkasin ..Reporterisse" oma lugusid tegema," mee­nutab Carmen. „Ta oleks nagu aru saanud, et ma lähen tööle. See on koht, kuhu emme peab minema, ja sellest ei pääse. Mul pole olnud probleeme talle hoidjate leidmisega, aga ta on palju ka võtetel kaasas olnud. Hästi hea laps. Väga mõistlik, nagu väike vanainimene," kiidab ema.

„Tegelikult on need väikesed olendid nii targad ja mõistavad iga su pilku," imetleb Carmen. „Ta vaatab sulle otsaja saab kohe aru, mida sa öelda tahad. Teinekord, kui keegi majas kõva häält teeb, tõmbab ta ennast oma vaakumisse. Täiskasvanud inimene võtab kõik oma mured ja ka teiste inimeste mured enda sisse. Väike laps, vastupidi, suunab kõik väljapoole, tema sisse see ei tule."

Carmen on selgeks saanud, et vanematel on lastelt nii palju õppida. „Aga me ei näe, sest arvame, et nad on väikesed, nad peaksid justkui meilt õppima. Ja siis küsime, miks on laste maailm nii julm. Sest nad õpivad seda meilt. Kiiremini kui meie neilt."

Range ema

Pangas töötava Priit Tammega on saatejuht abielus juba üksteist aastat. ..Saime enne Riku tulekut palju maailma avastada. Meie oleme ju juba vanad vane­mad, mina olin 32, kui Riku sündis. Oleme väga kokku kasvanud. Tunneme teineteist läbija lõhki," lausub Carmen.

Abikaasa Priit on naise sõnul paari rahulik ja leebe pool. „Mina olen meie peres karm. Tegelikult on see väike poiss isa juba vaikselt ümber sõrme keeranud. Isa meil ei karista, ei nõua. Issi on see, kes on hea," muigab Carmen. Ent ühiselt on Richardile siiski kindlad piirid ja reeglid seatud. „Kui seda ei tee, siis ta läheb ülekäte. Kõige nõmedam sõna, mida olen kuulnud, on vabakasvatus. Vaba ja kasvatus - sellist asja ei saa olla. Mitte midagi ei kasva ise, lill ei kasva, kui teda ei kasteta. Sellest inimesest tuleb lihtsalt selline kasvatamatu inimene."

Carmeni sõnul pole neil traditsioonilist peremudelit, kus isa käib tööl ning ema kantseldab last. „Püüame mõlemad lapse jaoks vägagi olemas olla. Issit on praegu isegi rohkem, sest emme on palju tööl ja issi on see, kes õhtul tegeleb, mängib ja tudule paneb. Issi on meie peres hästi tähtis ja vajalik," tõdeb naine. ..Hetkel on telehooaja lõpetamine kõik minu elumahlad võtnud. Praegu on asi ikka nii hull, et olen tööl seitse päeva nädalas."

Varsti on aga suur kiire möödas ja emal jälle perele rohkem aega. Kuid ega tööasjadeta ka ei saa, see hoiab meele värske ja lõhub rutiini. ..Alguses, kui tööle tagasi läksin, siis tundsin küll, et lausa vajasin seda, et taas nii-öelda inimeseks hakata," tunnistab Carmen. „Kui väike Riku sündis, oli meil mehega kokkulepe, et ta võimaldab mulle iga päev tund aega iseendale. See on aeg, kus nad absoluutselt minusse ei puutu. Issi peab temaga hakkama saama. Sest kui on väike imik, siis oledki ju lapsega kogu aeg koos - 24 tundi."

Carmen teab, kui sageli põevad naised sünni­tusjärgset depressiooni. „Oi, neid on nii palju! Te­haksegi ju see viga, et mehed jätavad lapsed täie­likult ema hoole alla. Üks asi on muidugi see, et nad kardavad oma lapsi, sest nad on ju väikesed. Aga teine, et emad ei usalda isasid - niikuinii ei oska. Meest peab usaldama! Kui ei oska, õpib kohe sealsamas. Siis ei teki naisel tunnet, et ta on abitus olukorras, justkui oma elu on ära võetud."

Carmeni sõnul on sellises suhtes raske jätkata. „Isad, andke oma naisele puhkust, et nad saaksid olla iseendaga! Las ta läheb kõnnib, tuulutab en­nast, las ta mõtleb. Muidu küsime, miks on 60% lahutustest just väikeste lastega - sest ei anta tei­neteisele hingamisvõimalust! Niiviisi üks pool liht­salt närbub."

Carmen õpetab sedagi, et kui isa lapsega koju jõuab, peaks ema andma kõigepealt musi mehele ja alles siis lapsele. „Ja ema-isa peavad teineteist austama. Lapsele on tähtis, et vanemad teda armas­taksid, aga on ka väga tähtis, et vanemad teineteist armastaksid ja hoiaksid."

Saates vaid abi vahendaja

Ent mida on õpetanud Carmenile saate „Rääkimata lugu" tegemine?

Naine jääb mõttesse. ..Televaatajad on teinekord öelnud: aitäh sulle, et panid meid rõõmu tundma väikestest pisiasjadest. Mind ennast on see saade võib-olla pigem teistpidi mõtlema pannud. Neid pisi­asju nägin juba enne - ma ei oleks saanud seda saadet teha, kui poleks neid näinud. See tekitab minus hoopis nagu viha, natuke maailmaparandajat. Tahak­sin rohkem aidata, rohkem ära teha, inimeste ellu rohkem sekkuda, kui näen, et nad seda vajavad," sõnab ta viimaks. „Saate tegemine on suurendanud minus ängi, kui ükskõiksed me oleme. Meie riik ei hooli tegelikult meie enda inimestest. Need, kes vajavad abi, ei lähe seda küsima. Ja me ei saa neid märgata, sest oleme nad nii nurka surunud, et nad ei tule enam välja."

Carmen ise peab end siiski vaid vahendajaks. „Mitte mingisuguselgi määral aitajaks. Ma ju otse­selt ei aita, viin lihtsalt aitaja ja abisoovija omavahel kokku," leiab ta. „Mina ei lahenda probleeme. See on saade, kus inimene räägib oma loo. Meil kõigil ongi oma lugu rääkida, absoluutselt kõigil. See on suur heategevuslik saade - uskumatult palju orga­nisatsioone ja inimesi tahavad aidata. Iga lugu elab pärast saadet oma elu edasi. Mina lihtsalt kannan selle ette. Mis pärast toimuma hakkab, on minu kontrolli alt juba väljas. Ma ei saagi neisse lugudesse väga süvitsi minna, muidu muutuks mu enda elu totaalseks kaoseks," tõdeb Carmen.

Ta lisab, et jõulude ajal on Kanal 2s tulemas suur meenutussaade, kus ka „Rääkimata loo" kangelased taas vaatajaga kohtuvad.

Järgmisegi hooaja saadete mõtted on Carmenil juba paberile pandud. „Nüüd juba julgetakse endast ise märku anda. Üks inimene kirjutas mulle 27 lehe­külge pika kirja. See on nagu raamat! Uskumatu, missugused elusaatused on inimestel olnud! Mis siis minu elul viga, mu elu on lill!"

Oma kangelastelt on saatejuht ise samuti kaht­lemata nii mõndagi meelde jätnud. „Näiteks esimese saate Kätlini emalt oli väga palju õppida: ta käib invaliidist last iga päev haiglas vaatamas. See oli uskumatu, kuidas inimene on ohverdanud täielikult oma elu lapse kasvatamise pärast. Ta on nii positiivne selle kõige juures. Ja mis tingimustes see ema ise elas, neil ei olnud korteris isegi WCd. Ta on leppinud kõige vähesemaga ja vastu annab nii palju! Sellistelt inimestelt on õppida kannatlikkust, mõistlikkust ja leppimist. Lepi sellega, mis olukorras sa oled."

Saate idee sündis Carmenil emaga kahasse. „Väga kiiresti, väga kirglikult. Läksime emaga kohe põlema. Mõlemad hakkasime nutma, sest rääkides paistis see kõik nii ilus. Tundsin, et see on õige asi," mäletab naine. „Praegu on see midagi, mida tahan teha. Mida teen väga suure kirega. Loodetavasti see kirg ei kustu. Tahan selles valdkonnas midagi veel ära teha, vähemalt midagigi parandada. Kas või inimeste mõttemaailmas."

Carmeni uusaastasoovid on üsna lihtsad. „Soovin palju ilusaid hetki oma lähedastega, kellele mul vii­masel ajal üha vähem aega on jäänud. Ja et oskaksin ühel päeval selget vahet teha olulise ja mitteolulise vahel," sõnab ta. „Pere ja tervis on kõige olulisemad, töö on oluline ja võõraste arvamus absoluutselt mitte­oluline! Arvan, et jõulud on see aeg, kus tuleb leida võimalusi olla sõprade ja perega. Samuti ei võta tükki küljest jõululaupäeval veidi ka jumalasõna kuulata, see puhastab hinge ja annab jõudu elus edasi minna. Häid jõule kõigile!"